Tõmmulendlane

Välimus

Tõmmulendlane (F: R. Kalda)
Tõmmulendlane (F: R. Kalda)

Tõmmulendlane (Myotis brandtii) kuulub meie pisimate nahkhiireliikide hulka. Selgmine karv on tal pruun või hallikaspruun ning karvade tipud on sageli kollaka läikega. Kõhtmine külg on selgmisest heledam, hallikaspruuni või beežika värvusega. Üleminek kõhtmise ja selgmise värvuse vahel on hajus. Nägu, kõrvad ja lennus on pruunid, kuid noortel loomadel on need peaaegu mustad. Kõrvad on pikad ja ahenenud tipuga, traagus on pikk ja peenike ning selle tagumine serv on veidi kumer. Kõrva seesmise poole ja traaguse alumine osa on ülejäänust selgelt heledam. Tõmmulendlane on väga sarnane samuti meil leiduva habelendlasega. Nende liikide eristamiseks on tarvis vaadata nende hambaid.

Levik

Teisikliikide tõmmu/habelendlane* levik Eestis (rohelistel aladel on gruppi kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda neid ei ole leitud).
Teisikliikide tõmmu/habelendlane* levik Eestis (rohelistel aladel on gruppi kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda neid ei ole leitud)

Tõmmulendlase levila katab enamjao Euroopast ning ulatub ida pool Ohhoota mereni. Läänes ulatub levila Kirde-Prantsusmaa ja Suurbritanniani ning üksikuid leide on teada ka Iirimaalt. Vahemere piirkonnas on ta haruldane ning teada on vaid üksikuid leide, põhjas on levinud Kesk-Soome ning -Rootsini. Eestis on sobilikes biotoopides ilmselt levinud üle maa ning leitud on teda ka Hiiumaalt ja Saaremaalt.

Elupaik

Tõmmulendlase elualad on nii meil kui ka mujal seotud metsade ning veekogudega. Teda võib kohata nii sega-, okas- kui ka lehtmetsades, kuid toitumisalad võivad paikneda ka väljaspool metsa. Sageli kasutavad tõmmulendlased toitumiseks metsade, hekkide, alleede ja muude puistute servi. Piki servaalasid lennates hoidub tavaliselt puude lähedale. Eestis on liiki kohatud ka parkides, Kesk- ja Lääne-Euroopas asustab ka hoove.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 20-200 isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad juba 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad.

Kajalokatsioon

Tõmmu/habelendlase* sonogramm
Tõmmu/habelendlase* sonogramm

Tõmmulendlane kuulub muutsageduslikke kajalokatsiooni signaale kasutatavate nahkhiireliikide hulka. Neile on iseloomulikud lühikese kestvusega, aga suure sagedusliku ulatusega kajalokatsiooni signaalid, mis paistavad sonogrammil pikkade vertikaalsete triipudena. Teisikliigist habelendlasest ei ole tõmmulendlast kajalokatsiooni signaalide abil eristada võimalik.

Salvestisel kuuled nn. “väikelendlase*” kajalokatsiooni häälitsusi 10 korda aeglustatuna.

*Kuna tõmmu- ja habelendlase üksteises eristamine on keeruline käsitletakse neid sageli koos liigirühmana ning nimetatakse nn. “väikelendlaseks” või tähistatakse kui tõmmu/habelendlane.