Suurvidevlane

Välimus

Suurvidevlane (F: Rauno Kalda)
Suurvidevlane (F: Rauno Kalda)

Suurvidevlane (Nyctalus noctula) on Eestis leiduvatest nahkhiireliikidest suurim ning kuulub ka suurimate Euroopa nahkhiirte hulka. Tema selgmine karv on punakaspruun ning iseloomuliku läikega, kõhtmine pool on seljast pisut heledam ning läiketa. Nägu, kõrvad ja lennus on suurvidevlasel tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, laiad ja ümaratipulised, traagus „seenekujuline“ (lühike ja otsast laienenud).

Levik

Nnoc_levik_small
Suurvidevlase levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud)

Suurvidevlane on levinud Euroopas ning paiguti ka Aasias. Tema levila ulatub Suurbritannia keskosast läänes kuni Indo-Hiina poolsaareni idas. Euroopas on suurvidevlane tavaline nahkhiireliik, kelle levila katab enamiku Euroopa mandriosast. Skandinaavias ulatub levila põhjapiir 60–61 laiuskraadini. Ta on levinud ka Norra kaguosas, Lõuna- Rootsis ning piki Botnia lahte ulatub levila üsna kaugele põhja. Soomes asustab maa lõunaosa. Eestis on suurvidevalase leiukohti hajusalt üle terve mandriosa, kuid teda on kohatud ka Saaremaal ja Hiiumaal.

Elupaik

Suurvidevlast võib kohata parkides, jõgede ja järvede kohal, metsaservades ning raiesmikel. Samuti võib suurvidevlane lennata lagedate rohumaade ja põldude kohal ning Rootsis on kindlaks tehtud, et suurvidevlased lendavad toiduotsinguil sageli ka kaldast mitme kilomeetri kaugusel mere kohal. Suurvidevlase elualad võivad asuda ka linnades, kui seal leidub veekogusid või suuri parke ning vahel võib neid kohata ka tänavavalgustuse ümber kogunenud putukaid püüdmas. Päevaks varjuvad suurvidevlase varjepaikadesse. Nendena kasutatakse peamiselt puuõõsi, kuid loomad võivad asusada ka hooneid ning sageli leiavad kasutust nahkhiirte varjekastid.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 20-60 isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad juba 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad.

Ränne

Suurvidevlane on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid mõnel pool on teada ka paikseid populatsioone. Suurvidevlase ränded võivad ulatuda 1600 kilomeetrini. Eestis võib teda kohata maist septembrini. Kabli linnujaamas tehtud nahkhiirte rändevaatluste andmetel jääb 90% igaaastastest sügisestest registreeringutest ajavahemikku 9. juuli kuni 21. september.

Kajalokatsioon

Suurvidevlase sonogramm
Suurvidevlase sonogramm

Suurvidevlane kuulub nn. püsi-sagedus nahkhiirte hulka, kelle teistest liikidest eristmisel on oluline kõige kõvemini kostuv helisagedus (tippsagedus). Sonogrammil paistavad nende häälitsused tagurpidi koma kujulised. Avatud lennukohas on suurvidevlasele iseloomulik tippsagedus 20 kHz ümbruses.

Salvestisel kuuled suurvidevlast 10 korda  aeglustatuna.

Salvestisel kuuled 10 korda aeglustatult hetke kui suurvidevlane üritab püüda putukat (järjest kiirenev sirin).