Pügmee-nahkhiir

Välimus

Pügmee-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Evgeniy Yakhontov)
Pügmee-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Evgeniy Yakhontov)

Pügmee-nahkhiir kuulub koos sama mõõtu kääbus-nahkhiirega Euroopa pisimate nahkhiireliikide hulka. Värviselt on ta punakaspruun või liivakarva ning kõhtmine pool on selgmisest pisut heledam. Nägu, kõrvad ja traagus on heledad ning koon lühike. Kõrvad on kolmnurksed, lühikesed ja ümara tipuga. Traagus on lühike, ümara ja pisut sissepoole pööratud tipuga. Võrreldes kääbus-nahkhiirega on pügmee-nahkhiire nägu ja kõrvad märksa heledamad. Pügmee-nahkhiir on väga sarnane Eestis samuti esineva kääbus- ja pargi-nahkhiirega.

Levik

Pügmee-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud kuid seda liiki ei ole leitud)
Pügmee-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud)

Pügmee-nahkhiire levila piirdub peamiselt Euroopaga, kuid teda on leitud ka Kaspia mere piirkonnas. Ida-lääne sihis ulatub liigi levila Iirimaast Aserbaidžaanini, põhja-lõuna sihis aga Vahemerest Lõuna-Norra ja -Rootsini. Pügmee-nahkhiir eristati teisikliigist kääbus-nahkhiirest alles 1990. aastate lõpul ning seetõttu ei pruugi tema levila ulatus veel täielikult teada olla. Eestis on pügmee-nahkhiir haruldane liik, kelle esimene leid pärineb 2000. aastast. Üksikuid leiupaiku on teada Eesti eri osadest: näiteks läänerannikult, Saaremaalt, Peipsiäärsetelt aladelt ning ka põhjarannikult. Püsiv eluala tundub olevat Alatskivi ja selle ümbrus, kus liiki on kohatud korduvalt.

Elupaik

Pügmee-nahkhiir asustab mitmesuguseid puistute ja veekogudega elupaikasid. Olulised toitumisalad on veekogude kaldakooslused ja puistute servad, kuid teda võib kohata ka mitmesugustes metsades. Päevaks varjuvad pügmee-nahkhiired varjepaikadesse. Nendena on kasutusel peamiselt mitmesugused hoonetes leiduvad õnarused, kuid loomasid võib leida ka puuõõntest ja nahkhiirte varjekastidest.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad viieteistkümnest kuni mitmesajast isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad. juulist ja septembrini toovad isasloomad lennates kuuldavale spetsiaalseid häälitsusi mis on mõeldud emaste ligimeelitamiseks.

Ränne

Pügmee-nahkhiir on sarnaselt kääbus- ja pargi-nahkhiirele pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lääne-Euroopas, kuid Eestis ja lähialadel rõngastatud loomade taasleiud puuduvad. Eestis võib pügmee-nahkhiirt kohata maist septembri-oktoobrini. Sügisene ränne algab juba suve teisel poolel ning Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% iga-aastastest registreeringutest 29. juuli ja 29. septembri vahele.

Kajalokatsioon

Pügmee-nahkhiire sonogramm
Pügmee-nahkhiire sonogramm

Pügmee-nahkhiir kuulub nn. püsi-sagedus nahkhiirte hulka, kelle teistest liikidest eristmisel on oluline kõige kõvemini kostuv helisagedus (tippsagedus). Avatud lennukohas on pügmee-nahkhiirele iseloomulik tippsagedus 50-55 kHz.

Salvestisel kuuled pügmee-nahkhiire kajalokatsiooni häälitsusi 10 korda aeglustatuna.