Pargi-nahkhiir

Välimus

Pargi-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Mnolf)
Pargi-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Mnolf)

Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) on väike, tumeda värvusega nahkhiir. Karvastik on punakas- või kastanpruun ning kõht on seljast vaid veidi heledam. Nägu, kõrvad ning lennus on pargi-nahkhiirel tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, ümara tipuga ja kujult kolmnurksed. Traagus on lühike, tömbi ning pisut sissepoole pööratud tipuga. Sabalennuse pealmine külg tal on kuni poole pikkuseni karvane ning lennuse alumisel poolel kasvavad karvad ka piki jalgu. Pargi-nahkhiir on väga sarnane samuti Eestis esinevate kääbus- ja pügmee-nahkhiired.

Levik

Pargi-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud kuid seda liiki ei ole leitud)
Pargi-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud)

Pargi-nahkhiire levila piirdub Euroopa ning Venemaa Euroopa-osaga. Lääne-ida sihis ulatub levila Lääne-Prantsusmaalt Uuralite ja Kaukasuseni, põhja-lõuna sihis aga Kesk-Rootsist ja Lõuna-Soomest Vahemereni. Pargi-nahkhiire peamiseks sigimisalaks peetakse levila kirdeosa. Eestis on pargi-nahkhiir üle kogu maa levinud ning sagedasti kohatav nahkhiireliik, kuid põhja pool tema esinemissagedus mõnevõrra väheneb. Pargi-nahkhiirt on kohatud ka suurematel saartel ning rände ajal on registreeritud ka Keri saare kohal (Lauri Lutsari andmed).

Elupaik

Pargi-nahkhiir elutseb Eestis sageli parkides, kuid sellega tema elualad ei piirdu. Sageli võib teda kohata ka leht-, sega- ja okasmetsades, kus ta toitub peamiselt raiesmikel ning metsaservades. Hea manööverdamisvõime tõttu on ta võimeline lendama ka puistu sees. Eelistatud toitumisalad on ka veekogude kaldakooslused. Sobivate elualade leidumisel, näiteks suuremad pargid või veekogud, võib pargi-nahkhiir asustada ka linnasid. Avamaastikus kasutab lendamiseks sageli vanu alleesid. Päevaks varjuvad pargi-nahkhiired varjepaikadesse. Nendena kasutatakse peamiselt erinevaid hoonetes leiduvaid õõnsusi, kuid loomasid võib leida ka lahtise puukoore alt, puuõõntest ja nahkhiirte varjekastidest.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 20-200 isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad juba 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad.

Ränne

Pargi-nahkhiir on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lääne-Euroopas. Tema ränded võivad küündida üle 1900 km ning kaugeim Eestis rõngastatud isendi taasleid pärineb 1530 km kauguselt Rotterdamist. Eestis võib pargi-nahkhiirt kohata maist septembri-oktoobrini, kuid vahel ka hiljem. Sügisene ränne algab juba suve teisel poolel. Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% sügisestest registreeringutest 29. juuli ja 5. septembri vahele. Kõige hilisem teadaolev pargi-nahkhiire vaatlus Eestis pärineb 8. novembrist, kui pargi-nahkhiirt kohati Haabsalus (Matti Masingu suulised andmed).

Kajalokatsioon

pargi-nahkhiire sonogramm
Pargi-nahkhiire sonogramm

Pargi-nahkhiir kuulub nn. püsi-sagedus nahkhiirte hulka, kelle teistest liikidest eristmisel on oluline kõige kõvemini kostuv helisagedus (tippsagedus). Sonogrammil paistavad nende häälitsused tagurpidi koma kujulised.  Avatud lennukohas on pargi-nahkhiirele iseloomulik tippsagedus 38-42 kHz.

Salvestisel kuuled pargi-nahkhiirt 10 korda  aeglustatuna ning hiljem heterodüündetektoris.

Salvestisel kuuled 10 korda aeglustatult pargi-nahkhiire häälitsust millega isasloomad meelitava sigimisperioodil ligi emaseid.