Kääbus-nahkhiir

Välimus

Kääbus-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Gilles San Martin)
Kääbus-nahkhiir (F: Wikimedia Commons Gilles San Martin)

Kääbus-nahkhiir (Pipistrtellus pipistrellus) kuulub koos sama mõõtu pügmee-nahkhiirega Euroopa pisimate nahkhiireliikide hulka. Selgmine pool on tal tume- või punakaspruun ning kõhtmine pool on selgmisest vaid pisut heledam ning värvuselt kollakas- või hallikaspruun. Nägu, kõrvad ja traagus on tumepruunid. Kõrvad on kolmnurksed, lühikesed ja ümara otsaga, traagus lühike ümara otsaga ning pisut sissepoole pööratud. Sabalennus on erinevalt pargi-nahkhiirest karvane vaid kehale lähedal. Kääbus-nahkhiir on väga sarnane samuti Eestis leiduvate pügmee-nahkhiire ja pargi-nahkhiirega.

Levik

Kääbus-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud kuid seda liiki ei ole leitud)
Kääbus-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud)

Kääbus-nahkhiir on levinud Hispaaniast ja Iirimaast Ida-Hiinani. Levila lõunapiir ulatub Põhja-Aafrika, Süüria ja Iraanini, põhjapiir aga Lõuna-Soome ja -Rootsini. Euroopas on kääbus-nahkhiir üks tavalisemaid ning arvukamaid nahkhiireliike, keda leidub üle kogu Mandri-Euroopa ning ka Briti saartel. Eestis on kääbus-nahkhiir haruldane liik ning elab siin oma levila põhjaservas. Enamik Eesti leiualasid paikneb Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid teda on kohatud ka Põhja-Eestis, läänerannikul ja Saaremaal.

Elupaik

Elupaiga poolest on kääbus-nahkhiir väga paindlik. Võimaluse korral eelistab puude- ja veekogurohkeid alasid, kuid Kesk- ja Lääne-Euroopas leidub teda peaaegu igat tüüpi elupaikades kesklinnast metsadeni. Tavaliselt lendab piki lineaarseid objekte (hekid, metsaservad jm), ent võib ületada ka avatud alasid. Eestis on kääbus-nahkhiir elualade suhtes valivam. Teda on leitud peamiselt veekogude läheduses paiknevate metsade ümbrusest ja parkidest, kuid sobiva elupaiga leidumisel võib teda siiski kohata ka linnades. Päevaks varjuvad kääbus-nahkhiired varjepaikadesse. Nendena on kasutusel peamiselt mitmesugused hoonetes leiduvad õõnsused, kuid loomasid võib leida ka puuõõntest ja nahkhiirte varjekastidest.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 50 kuni 250 isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad. Augustis ja septembris toovad isasloomad lennates kuuldavale spetsiaalseid häälitsusi mis on mõeldud emaste ligimeelitamiseks.

Ränne

Kääbus-nahkhiir on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lääne-Euroopas. Tema ränded võivad küündida üle 1000 km, kuid mitmel pool Euroopas on teada ka paikseid populatsioone. Eestis võib kääbus-nahkhiirt kohata maist septembri-oktoobrini, kuid vahel ka hiljem. Sügisene ränne algab juba suve teisel poolel ning kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% iga-aastastest registreeringutest 20. juuli ja 30. augusti vahele.

Kajalokatsioon

Kääbus-nahkhiire sonogramm
Kääbus-nahkhiire sonogramm

Kääbus-nahkhiir kuulub nn. püsi-sagedus nahkhiirte hulka, kelle teistest liikidest eristmisel on oluline kõige kõvemini kostuv helisagedus (tippsagedus). Sonogrammil paistavad nende häälitsused tagurpidi koma kujulised. Avatud lennukohas on kääbus-nahkhiirele iseloomulik tippsagedus 44-50 kHz.

Salvestisel kuuled kääbus-nahkhiirt 10 korda  aeglustatuna.