Hõbe-nahkhiir

Välimus

Hõbe-nahkhiir (F: Rauno Kalda)

Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus) on tumedat värvi ning suhteliselt pika  selgmise karvaga nahkhiir. Alusel on karv mustjaspruun, kuid hallikalt värvunud karvatippude tõttu jätab selg hõbedase mulje. Kõhtmine külg on ühtlaselt valkjas või kollakaspruun ning selgmise ja kõhtmise poole värvuste vaheline üleminek on selgepiiriline. Nägu ja kõrvad on mustjaspruunid, lennus hallikas. Kõrvad on lühikesed ja laiad ja traagus samuti lühike ning lai. Kõrva välimisel serval esineb lai volt, mis ulatub suu nurgani. Emasloomadel on ainsana meie nahkhiireliikidest 4 nisa. Eestis levinud liikidest võib hõbe-nahkhiir sarnaneda põhja-nahkhiirega.

Levik

Hõbe-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud kuid seda liiki ei ole leitud)
Hõbe-nahkhiire levik Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud)

Hõbe-nahkhiir on levinud Madalmaadest Jaapani mereni ning Lõuna-Rootsist ja -Soomest Vahemere ja Pärsia laheni. Ta on geograafiliselt laia levilaga, kuid areaali piires on levik ebaühtlane. Eestis on tegu paiguti levinud liigiga, kelle leiukohtadest suurem osa paikneb Eesti idaosas, kuid teada on ka liigi leidumine Pärnu jõgikonnas. Mõningaid leide on ka lääne- ja põhjarannikult.

Elupaik

Eestis asuvad Hõbe-nahkhiire elualad peamiselt metsade, parkide ning märgalade ümbruses. Teda on toitumas kohatud metsalagendikel, parkides, metsade lähedaste veekogude kohal ning märgaladel. Kohati võib liik esineda ka lagedal põllumajandusmaastikul. Mujal Euroopas on hõbe-nahkhiir sagedaseks liigiks ka asulates, kus toitub sageli tänavavalgustuse ümber. Päevaks varjuvad hõbe-nahkhiired varjepaikadesse, mis paiknevad tavaliselt hoonetes olevates õõnsustes.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 20-70 koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Kolooniad kogunevad ilmselt mais ning pojad sünnivad juunis või juulis. Noorloomad lennuvõimesttuvad 3-4 nädala vanuselt ning seejärel kolooniad tavaliselt hajuvad.

Ränne

Hõbe-nahkhiir on rändliik, kes saabub meile ilmselt mai kuus ning asub rändele juuli lõpus. Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% registreeringutest 29. juuli ja 27. septembri vahele. Pikimad teadaolevad ränded ulatuvad 1780 km ning kaugeim Eestis rõngastatud looma taasleid pärineb 1440km kauguselt Šveitsist.
Viimastel aastel on hõbe-nahkhiirt Eestis kohatud ka talvel ning võib arvata, et osa populatsioonist jääb siia talvituma. Praeguseks on teada kaks kesktalvist leidu 2010/11 aasta talvest, mil üks isend leiti Tallinnas hoone aknalaualt ning teine oli Tartus sattunud kontorisse. Lisaks on hilissügisel leitud mõned isendid ning kuuldud neid mängulennul.

Kajalokatsioon

Hõbe-nahkhiire sonogramm
Hõbe-nahkhiire sonogramm

Hõbe-nahkhiir kuulub nn. püsi-sagedus nahkhiirte hulka, kelle teistest liikidest eristmisel on oluline kõige kõvemini kostuv helisagedus (tippsagedus). Sonogrammil paistavad nende häälitsused tagurpidi koma kujulised. Avatud lennukohas on hõbe-nahkhiirele iseloomulik tippsagedus 25 kHz.

Salvestusel kuuled hõbe-nahkhiire kajalokatsiooni helisid 10 korda aeglustatult.