Habelendlane

Välimus

Habelendlane (F: J.M Paulson)
Habelendlane (F: J.M Paulson)

Habelendlane (Myotis mystacinus) kuulub Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Selgmine karv on tal tume- või hallikaspruun, kuid karvatipud võivad olla punakalt või kuldselt värvunud. Kõhtmine pool on hallikas ning selgmisest heledam, üleminek kõhtmise ja selgmise värvuse vahel on hajus. Nägu ja kõrvad on habelendlasel tumedad kuni mustad. Kõrvad ja traagus on pikad ning traaguse tagumine (selgmine) serv on sirge või pisut nõgus. Habelendlane on väga sarnane meil samuti leiduva tõmmulendlasega. Nende liikide eristamiseks on tarvis vaadata nende hambaid.

Levik

Mmys_levik_small
Habelendlase leiukohad Eestis (rohelistel aladel on liiki kohatud, sinistel on nahkhiiri vaadeldud, kuid seda liiki ei ole leitud).

Habelendlase levila ulatub Iirimaast ja Hispaaniast Uuraliteni. Lõunas ulatub levila Vahemere ja Türgini ning liiki on kohatud ka Marokos. Põhjas on levikupiiriks Kesk-Soome ja Lõuna-Rootsi. Eestis on habelendlase leviku kohta vähe teada ning teda võib pidada haruldaseks liigiks. Suurem osa leide pärineb Hiiumaalt ning mõned leiud on teada mandril asuvatest talvituspaikadest Piusas ja Narvas.

Elupaik

Habelendlane võib areaali eri osades asustada üsna erinevaid biotoope. Kesk-Euroopas asustab ta peamiselt avatud ja poolavatud elupaikasid, mis on liigendatud väikeste metsatukkade ja puurividega. Teda võib kohata ka väikeste asulate ümbruses, puuviljaaedades ja veekogude läheduses. Lõuna-Euroopas on oluliseks elupaigaks metsad, kuid võrreldes oma teisikliigi tõmmulendlasega on ta metsaga vähem seotud. Eestis on habelendlase elupaigaeelistuse kohta vähe teada. Vähesed leiud pärinevad enamjaolt rannikulähedastelt aladelt ja metsarohketest piirkondadest, samas on habelendlast leitud talvitumas ka sisemaal (Piusas). Päevaks varjuvad habelendlased varjepaikadesse. Nendena kasutatakse sageli hooneid.

Sigimine

Poegade kasvatamiseks kogunevad emasloomad 20-60 isendist koosnevatesse poegimiskolooniatesse. Järglased sünnivad tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses ning lennuvõimestuvad juba 3-4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad tavaliselt hajuvad.

Kajalokatsioon

Tõmmu/habelendlase* sonogramm
Tõmmu/habelendlase* sonogramm

Habelendlane kuulub muutsageduslikke kajalokatsiooni signaale kasutatavate nahkhiireliikide hulka. Neile on iseloomulikud lühikese kestvusega, aga suure sagedusliku ulatusega kajalokatsiooni signaalid, mis paistavad sonogrammil pikkade vertikaalsete triipudena. Teisikliigist tõmmulendlasest ei ole habelendlast kajalokatsiooni signaalide abil eristada võimalik.

Salvestisel kuuled nn. “väikelendlase*” kajalokatsiooni häälitsusi 10 korda aeglustatuna.

*Kuna tõmmu- ja habelendlase üksteises eristamine on keeruline käsitletakse neid sageli koos liigirühmana ning nimetatakse nn. “väikelendlaseks” või tähistatakse kui tõmmu/habelendlane.