Eesti nahkhiired

Kes on nahkhiired?

Nahkhiirteks nimetatakse käsitiivaliste (Chiroptera) seltsi kuuluvaid imetajaid. Nad moodustavad rohkem kui 1100 liigiga umbes viiendiku kõikidest imetajaliikidest. Rohkem liike kuulub vaid seltsi Närilised. Bioloogia ja ökoloogia poolest on nahkhiirte näol tegu ilmselt kõige mitmekesisema imetajate seltsiga. Nende hulgas leidub karnivoore (toituvad putukatest, kaladest, kahepaiksetest jm.), herbivoore (toituvad puuviljadest ja nektarist) ning ka verest toituvaid liike.

Nahkhiire tiiva ehitus
Nahkhiire tiiva ehitus

Käsitiivalised on ainus lennuvõimeline Imetajate selts. Nende tiivad on moodustunud esijäseme sõrmede vahele kasvanud lennunahast ehk lennusest. Sellest tuleneb ka nende teaduslik nimetus Chiroptera (kreeka k. cheir – käsi, pteron – tiib).

Käsitiivalised on ülemaailmse levikuga. Nahkhiiri ei leidu vaid väga äärmuslike tingimustega paikades nagu polaaralad ja suured kõrbed. Kõige väiksemad nahkhiired kaaluvad vaid 1,5-2 grammi, suurimad aga üle 1 kilo. Tiibade siruulatus küünib suurimatel liikidel rohkem kui 1,5 meetrini.

Nahkhiired (üksikute eranditega) on öise eluviisiga, kuid ei ole pimedad nagu levinud eksiarvamus väidab. Vastupidi, enamus nahkhiiri näevad pimedas hästi ning osad liigid kasutavad seda meelt ka saagi püüdmisel. Eriti hästi on nägemine arenenud suurkäsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvatel liikidel.

Eestis on senini kindlaks tehtud 12 nahkhiireliigi esinemine, kes kõik kuuluvad looduskaitse II kaitsekategooriasse.